Mis siis saanud on...

Nii siis rääkides ikka minust ja minu tervisest nagu mingi vanainimene.

Hetkel on enesetunne päris ok, teen tööd ja olen muidu vahva. Niite pole veel välja võetud, kuna reedel ei olnud omanikel aega mind haiglasse viia, kuid homme peaks see nüüd toimuma. Tegelikult juba ootan seda, saan nendest tüütutest niitidest lahti, kuna need sügelevad ning kohti teevad ise veidi valu. Auk kõhul on enam-vähem kinni kasvanud, kuid tunne on selline, et sinna jääb arm, kuna arstid oleks võinud selle haava tegelikult kinni tõmmata mingi surve plaastri või kas või õmbluse või kahega.
...

Kuna sealt jäi mul juba mõningane aeg tagasi kirjutamine pooleli, siis nüüd ma üritan jätkata.

Mul said niidid juba mingi nädalake tagasi välja võetud ning enesetunne on juba suhteliselt inimlik, kuid siiski täiesti endine see asi pole. Ehk üritan mingi päev ka jooksma minna ning vaatan kuidas tunne on. Kui see probleeme ei tekita, siis saab varsti juba üritada taas surfata, kuid hetkel võib see keeruline olla selle poolest, et täna läksid just minema siit Mark ja Paas, kes tegelesid põhiliselt sellega. Transpordiga on lihtsalt raske, kuid kuna mul hetkel mingeid üli suuri laineid pole vaja, siis saab võib-olla ka meil siin lähedal rannas harjutada.



Olen siin ka juba mõned täispäevad tööl olnud. Kõige esimesel ma veel kõige paremini end ei tundnud, kuid nüüd saan ma juba täitsa hästi hakkama. Põhiliselt on tööd pidude ajal, mida on viimasel ajal igal nädalal üks olnud, kuigi üldiselt on neid üle nädalati. Aga hetkel on lihtsalt olnud üks sünnipäeva pidu siin, siis see reede oli Marki, Paasi ja Larissa ärasaatmise pidu. Ning see nädal on Jungle Fever, mis on iga kuu esimesel reedel nagu ma aru saan.

Köögis ma täiesti kindlalt veel ei tunne, kuid saan üpriski hästi hakkama. Menüü tegemisega ma veel kiirustada ei tahaks, kuna minu ettekujutus siinsetest toitumise harjumustest, toorainetest ja hindadest on kehvake.

Mul on tunne, et ma hüppan ühe teema juurest teise juurde ja siis tagasi esimese juurde. Nimelt Marki, Paasi ja Larissa asemele peaks täna tulema üks uus tüdruk. Nüüdsest on üle kaalus uued inimesed. Mart ja Jana, kui omanikud on siin pidevalt olnud ning ka Rita on siin juba pikemalt viibinud. Siis on meil veel ka kaks neiut, kes olid siia jõudnud mingi kuu aega enne mind. Nemad olid need, kellest ma kuulsin, kellel oli tagasisõidu piletitega probleeme ja lennukile saamisega. Kuid kõik läks hästi ning nad jõudsid ilusasti kohale. Nii siis meie kollektiiv on nüüdsest kahanenud ja meid hakkab olema mõneks ajaks 7, kui minu kalkulatsioonid paika peavad :).



Ega siin väga palju ei toimu ning enamus rahvast veedab oma aja baaris istudes ning inimestega suheldes. Kuna see ei ole just asi, mis mind väga vaimustab, arvestades seda, et ma ikkagi üritan mitte eriti juua ning võõras seltskonnas ma ennast väga kindlalt ei tunne. Aga see ei kurvasta mind, kuna see annab mulle võimaluse endaga tegeleda, lugeda jms. Ma olen siin olles tõsiselt raamatu maailma süvenenud. Lugesin läbi ühe pokkeri raamatu, siis Osho "Armastus. Vabadus. Üksindus.", seejärel minu tüüpilisest raamatu eelistusest erineva Mihkel Raua "Musta pori näkku", siis viimati lõpetasin Anatoli Nekrassovi "Kolm korda sündinud" ning hetkel on pooleli Vladimir Levi "Ego ehk surma profülaktika", mida ma olen juba oma ühes blogis tsiteerinud.



Kuna ma ei tunne hetkel, et mul midagi väga erilist oleks siinsest elust/olust kirjutada, siis ma pöördun endale enam huvipakkuvama tegevuse juurde, mis on filsofeerimine, raamatute üle arutlemine ning oma arvamuse avaldamine.

Pokkerist ma ei hakka nüüd küll rääkima. Kuigi ma olen siin olles rohkem pokkerit mänginud, kui kunagi varem, siis ma olen ka aru saanud, et see ei ole päris minu jaoks, kuna ma siiski olen liiga püsimatu ja kärsitu. Nii, et ma piiran oma pokkeri mängimist, enne kui ma liiga palju kaotan :) Mihkel Raua raamatust ei oska ma ka väga midagi rääkida. Tal on olnud päris kirev elu nagu ma aru saan, kuid siiski ei sooviks ma sellist elu ning alkohol on üks osa meie muusika kultuurist, that's for sure.



Osho raamatust rääkides, siis see on üldiselt selline raamat, mida kohati peab pingutama lugeda, et edusamme teha, kuid sisaldab väga häid mõtteid ja tähelepanekuid. Osade asjadeni olen ma oma varasemates aruteludes jõudnud, kuid oli ka uut ja põnevat, kuigi ma ei saa nii mõnegi asjaga küll nõustuda. Osho on mõjutanud nii mõndasid teisigi autordeid, keda ma lugenud olen ning kõige selgemalt on tema mõjutusi Nekrassovil, kes on teda mitmes kohas ka tsiteerinud, kuid ma olen täiesti kindel, et Osho ideede ja arvamusteni on inimesed ennem tedagi jõudud ning ka tema on nii mõnegi asja teistelt üle võtnud. Osho kirjutab kohati nii nagu ta lugejaskond oleks väga rumal ning eks arvatavasti see olegi peamiselt USA rahvale mõeldud. Siit märge, et tegelikult see raamat ei ole Osho kirjutatud, vaid see on tema loengutest, videomaterjalidest jms kokku pandud raamat. Üks väga huvitav, kuid samas minu jaoks raskesti seeditav mõte on see, et inimesed peaksid elama kommuunides. Tal on isegi välja mõeldud enam-vähem kuidas kogu süsteem töötama peaks. Ma kohati saan temast aru ning tean, et kogu meie ühiskond vajaks tegelikult täielikku make overit, kuid kas just kommuunid on kõige õigem viis selleks. Minul tekkis kohe seda lugedes kahtlus arsti ja haridus teenuste kvaliteedi suhtes sellistes kommuunides. Kuid seda saaks lahendada läbi selle, kui erinevad kommuunid spetsialiseeruvad erinevatele asjadele. Ning respect Oshole, kui ta räägib meie rahandus süsteemi rumalusest. Tema variant sellest, et kogu süsteem on üles ehitatud toorainetele ja nende vahetamisele on iseenesest õige, kuna sellisel juhul ei toimu seda, et kogu vara ei kogune ühtede inimeste, ega kommuunide kätte. Aga ega ma rohkem ei oskagi hetkel arutleda selle raamatu üle. Ma kardan, et ma olen raamatuid liiga palju ja kiiresti lugenud ning minu mõtted on hajali, nagu V.Levi järgi tüüpilisel skisotüümikul, kuid hetkel ma sellesse raamatusse veel ei hüppa.



Kiiresti räägin ka siis juba sellest Nekrassovi raamatust. Siin tehti nalja, et see raamat pidi olema kõigi siin olijate kohustuslik kirjandus või nii, kuna praktiliselt kõik on seda vist lugenud v.a. Mart, kellele ei pidanud sellised raamatud meeldima. Aga raamat ise vajab, nagu ka tema raamat "Mees ja naine", open mindi. Vastasel juhul võib selle lugeda kohati fantaasiaks. Ta räägib väga palju kõrgemast vaimsusest ja intuitsioonist, sellest kuidas ta nägemusi näeb, "kokkusattumustest", teiste olenditega suhtlemisest ja muust seesugusest. Kuigi ma sooviksin seda kõike uskuda, siis kohati on mul seda raske teha ehk ma ei ole piisavalt kõrgele vaimsuse tasemele jõudnud, kuid eks ma töötan selle kallal, aga ega ma midagi pimesi omaks ei võta, isegi kui see oleks kohati päris hea. Aga jätame selle siia paika, kes tahab saab seda ise lugeda. Ma ei tea täpselt mida see raamat mulle andis, kuid kindlasti mõjus see positiivselt. Ma üritan oma lugemise tempot alla võtta, siis ehk jääb rohkem asju meelde ning mul on aega asju pikemalt läbi enda jaoks mõelda.



Ma olen tegelenud nüüd päris pikalt kirjutamisega ning on veel inimesi, kes ootavad minult vastust, seega the end. for now.

As it says...

Selle asemel, et hakata algusest kirjutama alustaks pigem kuskilt lõpust, seda rahva tungival soovil :P. Tegelikult sellepärast, et ma kardan, et see jutt tuleb päris pikk ja ma ei tea palju ma jaksan ning järgmine kord võib-olla pole seda viitsimist.

Noh kes juba kuulnud teavad, et ma olen suutnud peaaegu pool oma Costa Rical veedetud ajast haigla seinade vahel veeta. Nimelt läks nii hästi, et mu pimesool otsustas, et ta ei taha enam minu kõhus olla. Alguses mõtles veel terve päeva ja tuikas ainult õrnalt ning mina mõtlesin, et see on lihtsalt mingi kõhuvalu ning küll läheb homseks üle. Aga see kurat ei läinud, läks vaid kõvemaks, seni kuni muutus välja kannatamatuks.



Mart ja Jana olid linnas autoga, nii et me mõtlesime, kuidas me haiglasse saame. Siin hotellis olnud hollandlased läksid mingite sõprade juurde autot küsima, kuid valu muutus nii hulluks, et Mark otsustas võtta nende vana auto, millega on mingeid probleeme, kuid õnneks jõudsime ilusti haiglasse. Haiglas pandi meid mingeid pabereid täitma, millega läks aega. Mark õnneks oskas hispaania keelt ning saime hakkama oma asjadega lõpuks. Siis ootasime veel tükk aega arsti ülevaatust. Küsiti küsimusi ja katsuti. Kui Mark ütles, et see võib olla pimesool, siis oli vist tundunud nagu see oleks neile üllatusena tulnud. Ma lihtsalt räägin mida mulle räägitud on või kuidas mina asju mäletan. Siis saadeti veel korraks välja, kuid anti ratastool ja öeldi, et arst tuleb varsti.

Ootasime. Tuli arst ja mind kärutati kuhugi taha ruumi, kus pidin pikali viskama, küsiti veel küsimusi ja katsuti kõhtu. Jõuti vist ikkagi järeldusele, et ongi pimesool. Siis juhatati kuhugi palatisse, kus taheti uriini proovi ja võeti vist verd ka, oli vaja uuringute jaoks, et teada kaugel see asi on. Siis ootasime, ootasime ja ootasime ning ootasime veel. Lõpuks jõudsid Mart ja Jana ka sinna. Siis mingi aeg jõudsid uuringu tulemused ka ja öeldi, et mind on vaja teise haiglasse viia, kuna neil polnud kirurgi pühapäeva õhtul tööl. Minu kõht valutas päris hullusti, ma üritasin mitte sellele mõelda ja ka võimalikult vähe liigutada.



Siis ootasime veel, et tullaks mulle järgi. Mark, Mart ja Jana olid seal mulle toeks, õnneks nad olid seal ja tundsin ennast kindlamalt, kuna lootsin, et asjad liiguvad veidi kiiremini tänu sellele. Mingiks ajaks igastahes tuldi mulle järgi. Ma pidin ennast voodist üles ajama ja kiirabi kärule pikali panema. Üles tõustes ma tundsin kõige hullemat valu, mida ma elus kunagi tundnud olen, kuid ma suutsin pildi selge hoida ja ise omal jalal liikuda ning pikali vistata. Siis hakati mind välja kärutama, kuid valu oli nii hull ja ma lihtsalt oksendasin kuskile keset ootesaali ning ka kiirabi auto taha, enne kui mind peale tõsteti, mul midagi muud oksendada ei olnud kui sappi ja ma ei suutnud alguses lõpetada, tundus olevat nagu surnud ring, oksendamine tegi hullu valu ning valu pani oksendama. Kuid lõpuks suutsin lõpetada ja siis tõesteti mind autosse. Teised jäid sinna ja lubasid mulle järgmine või ülejärgmine päev külla tulla. Algas pikk sõit teise haiglasse. Väidetavalt pidi see kestma veidi üle tunni, kuid minu jaoks oli ajal teine väärtus, kuna iga auk, iga pidurdus andis mulle tunda minu sisikonnas. Tundus olevat kui igavik, kuid õnneks ma suutsin väga rahulikuks jääda võiks isegi öelda, et ma olin väga apaatne.

Peale igavikku jõudsin kohale. Mind tõesteti autost maha, kärutati mööda haiglat ringi, jäeti kuskile ootama veidikeseks ning siis tulid arstid, kes küsisid passi minu käest, ma ütlesin inglise keeles, et see on mu sõprade käes. Ma mõtlesin, et eelmises haiglas said kõik paberid täidetud. Siis pidin nime kirjutama kuskile paberile. Küsiti veel küsimusi. Kuna keegi väga hästi inglise keelt ei osanud, siis üritati hispaania keeles ikka, isegi ka vene keeles, kuid mul kummagiga pole just kõige paremini. Lõpuks tundus kõik ok olevat ning minu juurde tuli anestesioloog, kes oskas isegi päris hästi inglise keelt, kuid ma väga täpselt ei mäleta mis me rääkisime, mäletan, et ta jättis väga rahuliku mulje ja mõjus mulle hästi. Ta läks ära, öeldes, et tuleb kohe tagasi. Siis ma ootasin veel ning ma ei mäleta kas tema ka tagasi tuli, aga igastahes mind lükati siis opiruumi. Veidi tagasi minnes, siis esimeses haiglas pidin ka haigla riided selga panema, kuid teises haiglas opile minnes tuleb meelde, et mingi hetk pidin teised riided selga panema, kuna seda täpselt ei mäleta, aga seda igastahes aidati mul teha. Samuti mäletan, et kaks tico õde raseerisid mind, see oli koomiline tegelikult, kuna nad ise naersid sellel ajal. Ma hetkel mõtlen, et hea, et nad kogu väikemeest ära ei tahtnud raseerida, kuigi sel hetkel tundus küll peaaegu nii. Ette rutates siis sealt kus tegelikult lõige tehti jäi siiski poolenisti raseerimata, no vot, isegi opilaual tahetakse sulle püksi ronida :P.



Igastahes kui kõik ettevalmistused olid tehtud, võib-olla midagi ma olen ära unustanud, kuna selleks hetkeks ma olin juba suht ükskõikne, üritasin silmi pidevalt kinni hoida ning pildid on udused, kuigi minu arust pilti ma tasku ei pannud. Siis tulid arstid ja anestesioloog, kes küsis mult ma ei tea mitmendat korda, kas mul allergiaid on ja kas ma mingeid drooge kasutan, ma muidugi ütlesin, et ei. Siis ta küsis, et kas ta morfiini süstib mulle, ma olin muidugi nõus. Pärast morfiini laksu läks keha üleni kuumaks ja hakkas kohe mõnusam, kuid kõik läks veelgi udusemaks. Ma mäletan, et mingi hetk ma hakkasin nagu lämbuma või tegelikult hakkasingi lämbuma mingi klimbi pärast mis mul kurgus oli. Ma ei saanud sügavalt sisse hingata, kuna nii valus oli ning ma ei saanud ka tugevasti köhida kuna valus oli, siis ma kõõksusin seal, kuid üritasin jääda rahulikuks ja vaikselt kurku puhastada. Lõpuks see vist ikka õnnestus või siis panin lihtsalt pildi tasku.

Järgmine asi mis meelde tuleb oli see, et ma tegin silmad lahti ning mingi kaks tüüpi passivad nurgas, räägivad üksteisega. Üks ütleb mulle, et ma uuesti magama ei jääks. Eks ma siis proovisin üleval olla. Uurisin mida nad ootavad, et kas on mingi probleem, et ei saagi oppi teha või mis. Mulle öeldi, et ei kõik on ok. Mulle jäi siiski segadus mis mõttes ok, ma küll valu sellist enam ei tunne, aga see võib olla rohtudest. Ma siiski üritasin uurida ja puurida mis toimub. Siis tüüp tuli minu juurde ja võttis teki ümbert ning pakkis mu lahti, paljastades mingi õmbluse minu kõhul ning mingi imeliku kotikese. Ei hakanud pikemalt pärima vaid olin tänulik, et valu enam ei olnud, vahet siis ei ole mis nad mulle tegid, kuid valu oli läinud.




Mõne aja pärast kärutati mind minema kuskile palatisse, kus ma pidin voodit vahetama. Siis jäeti mind rahule ning ma jäin tukkuma. Hommikul avastasin, et mu veenid on ikka täitsa ära torgitud ning siis vist olid ka kaks kanüüli, kust ühega olin pidevalt tilgutite all, tavalise soola lahusega nagu ma aru sain. Vahepeal pandi ka antibiootikume, üks tüüp ütles, et penitsiliin, kuid ma sain teada, enamus inimesi pidid olema immuunsed sellele. Mida iganes, see tundus igastahes toimivat. Sain ka aru, et kuna ma süüa ei saanud anti mulle elektrolüüte. Valuvaigistit sain ka vist.

Muidugi kui hommikul ärkasin, siis kihutati mind pesema. Muidugi sooja vett ei olnud, kuid esimesel, kui ka teisel päeval ma ei saanud sellest väga aru, kuna olin vist nii tugevalt rohtude all. Aga valus oli siiski, pidin seal ennast riidest lahti võtma, seisma, pesema, kuivatama, riidesse panema. Ma tundsin ennast nii abitult, kuna ma ei saanud sellega väga hakkama, kuid seal oli inimene, kes mind aitas. Ma olin nagu vanainimene. Esimene päev möödus peamiselt voodis, kuid nad tahtsid, et ma ikka ringi liiguks, aga ma väga ei suutnud. Esimese päeva õhtu oli ka kõige hullem, valu oli siis nii metsik, et ma mõtlesin, kui mul oleks relv käepärast, siis ma lõpetaksin oma piinad, mitte just kõige paremad mõtted, kuid ega ma kõige paremas seisus ei olnud ka, kuid juba järgmistel päevadel hakkas vaikselt paremini minema. Õhtud/ööd olid siiski täis valu ja piina. Pidevalt vahetati tilguteid ja pumbati mind igasuguseid rohtusid täis. Ülejärgmisel päeval peale oppi tulid Jana ja Mart ka mind vaatama, tõid mulle raamatuid, telefoni jms, et mul oleks veidi aega parem veeta seal. Kuid raamatut suutsin ainult hommikuti lugeda, kui polnud kõige hullem olla ning muusikat telefonist kuulasin õhtuti, et viia mõtteid valult eemale, samuti hiljem aitas see kogu seedesüsteemi tööle ja paranemisele kaasa. Mul vahetati üle päeviti ka seda kotikest mu kõhupeal ning kaks kuni kolm korda päevas eemaldati sealt vedelikku.

Mingi kolmandal päeval vist hakati mulle ka veidi süüa andma, anti küpsiseid ja teed. Ega isu väga ei olnud, kuid ma teadsin, et ma pean ikka sööma ja pingutasin endale need suhteliselt maitsetud ja kuivad küpsised sisse. Kuid ma ei näinud, et see väga aitaks, tundsin vaid kuidas kõhus gaasid valu teevad ja see oli päris piin. Järgmisel päeval peale seda pandi mind supi peale, millel elasin kuni haiglast lahkumiseni. Mitte just midagi väga toitvat, supp oli lihtsalt mingi puljong, kuid midagi siiski.

Mõne sõnaga ka inimestest seal. Arstid, õed üldiselt ei osanud inglise keelt, mõned ikka üritasid, kuid üldiselt olin mina sunnitud ühtteist hispaania keelest õppima. Paar arsti tulid minu juurde lihtsalt oma inglise keelt praktiseerima ning minu poolt suur respekt neile. Samuti lõpus üritas üks vanamees mul kõrvalt voodist mõndasid asju hispaania keelest mulle õpetada. Ta ei osanud küll inglise keelt, kuid ta üritas käte/jalgadega asjad selgeks teha. Enamus arste/õdesid olid positiivsed ja naeratasid, kuid oli ka selliseid tigedaid ja mitte nii meeldivaid inimesi. Üks vanem õde tundus kogu aeg õel, kuid minuga õnneks oli suhteliselt neutraalne. Minu toas oli ka üks selline... puudega tüüp, kes kiskus endalt pidevalt kanüüle küljest ja käis ringi kui arstid käskisid voodis olla. Nad sidusid teda vahepeal linadega voodi külge, et tilgutit talle anda, kuid ka sellest polnud pikas perspektiivis aru, vaid kuidagi ta ikka end välja keeras sealt. Ja ta üks käsi oli veel liikumatu, kui ma õigesti aru sain, siis ta oli oma parema käe ära põletanud, kuskil kuni randmeni ja see oli pidevalt sidemetes ning ühes asendis. Lõpus kiskus ta ka käelt sideme ära ja siis see meenutas küll põletus haava. Igastahes ma sain aru, et arstid mõnitasid teda kohati ka, kuid oli ka selliseid kes tõesti üritasid teda aidata. Ma nägin ka ühes haigla voodis ühte hästi vana meest, kes oli ainult luu ja nahk ning ma mõtlesin kuidas ta veel elab ja miks teda elus hoitakse, sest minu arust ta suht elas ainult tilgutitest, oli ainult voodis ja magas. See oli väga sürr, tuletas meelde seda pilti Sudaani näljahädast, kus oli üks nälginud laps ja raisakotkas ootamas.



Hetkel aga juba taastun, olemine hakkab normaalsemaks muutuma. Valutab siiski aeg-ajalt ning jõudu väga ei ole. Läksin täna korra mäest üles, et oma pesu ära tuua ning vägisi kiskus pildi halliks. Aga oleme positiivsed, kõik läheb hästi. Mul on olnud palju võimalust endaga aega veeta ja endaga tegeleda ning olen selle üle tänulik. Palju tööd on veel teha, üritan leida seda tõelist armastust, sellist, mis ei vaja armastajat, ega armastatut. Niimoodi sõnastas seda OSHO oma raamatus "Armastus. Vabadus. Üksindus". Kohati väga segased, selles mõttes, et hullud mõtted, kuid palju selliseid asju, millele ma olen mõelnud kuid tema on need hästi sõnastanud. Osade ideedeni olen ise ka jõudnud ning sellest olen oma ühes teises blogis kirjutanud.

Oleme positiivsed ja päikest kõigile!